29.01.2018

Ühe eraldi postituse tahaks teha kala kohta, sest lihtsalt imetore on valmistada häid roogasid kalast kui oled selle ise püüdnud ja kala on nii värske, et hüppab veel kraanikausis. 

No tegelikult on meri ja kalapüük olnud meie pere jaoks väga tähtis juba mitu põlve. Minu vanaisa Nikolai (Metsakolla nagu teda siis kutsuti) oli siinsamas kalamees. Tolleaegsest kalurielust ja kalal käikudest olen mina vaid lugusid kuulnud. Lood sellest, kuidas nõukaajal pandi püssiga valvur paati kaasa kui oli vaja kaugemale võrgule minna või sõdurite poolt mõõdeti ära kütuse kogus, et oleks teada, kui kaugele merele ikka mindi.

Lood sellest, et kala tuli palju ja sellega elas üks rannaspere täitsa hästi ära. Mu ema rääkis lugu, et talle väiksena ei maitsenud üldse kalamari ja kui vanemad tähele ei pannud lükkas ta selle leivalt maha ja pani taskusse. Juba  väiksena mäletan, et lakas ja seintel rippusid võrgud, vanaisa sahtlites oli kummalised riistad ja nöörikerad millega sai võrku prandada, aga millega oli ka tore mängida. Ja vanaisa kalamehe riided olid suvel vihmaga kasutuses niikaua kuni need täiesti räbalaiks kulusid. 

Mu isa on samuti väga suure osa oma elust olnud meremees. Kaugematel meredel seilanud ja suurtel kalalaevadel tööd teinud. Isal on suur kogus fotosid sellest ajast ja jube äge oli lapsena kuulda neid lugusid, kus meremehed tegid nii hai kala iumest suppi kui sõid igasugu muid mereelukaid ja hiigelsuuri languste, kes suutsid sõraga isegi suusasaapa nina purustada (tol ajal olid need sellised etteulatuvad ja kõvead). 

Mu ema on meie majas olnud aga alati maailma parim kala sutsutaja. Selleks on meil üks väga vana suitsuahi (kuuldavasti juba üle 100 aasta vana), mille sisse tuleb teha lõke. No muidugi on aja jooksul ahi ka mõnel korral põlema läinud, seega tuli tuleb teha üsna väike. Siis jäetakse kala kuivama ja kui kala on kuiv tehakse lõke päris pisikeseks ja pannakse oksi, mis annavad suitsu juurde. Kõik avaused suletakse ja kala suitsutamine algabki. Varsti saab kuldpruunid, läikivad ja imehästi lõhnavad kalad välja võtta ja siis kohe neile soola peale panna. Meie ei pane soola enne suitsutamist.

Ja peale mõningast seismist ongi maailma parimad suitsukalad valmis. 

Järgmine ülihea roog on muidugi kalasupp. Selline kuhu ikka fileerimisest ülejäänud osa kalast koos peade läheb kõigepealt, et saaks hea puljongi. Memme Tiiu kalasuppi on söönud ka paljud meie laagrilased ja üks trennilastest Ksenja, kes varem kala ei söönud, ütleb nüüd, et sööb vaid kalasuppi ja seda, mis memme tegi.

Nüüd kui rajasime endale oma maal elamise töökoha ehk siis Arma ratsatalu hakkasid meil käima paljud külalised nii linnast siitsamast Eestist kui ka ka välismaalt, siis tekkis suurem vajadus värske kala järele. Ei olnud seda aga kohalikel meestel pakkuda. Ega siis midagi tuli ise hakata otsima võimalusi merele pääseda. Isegi peremees Arvi, kes siiani rohkem kahe jalaga maal olnud sai pööratud mere usku. Ta lõpetas kaluri koolituse ja sooritas eksami ja kuna üks vanem kalamees müüs ära osa oma püügilubadest õnnestus meil endale osta ajalooline püügiõigus. See on tänapäeval selline asi, mida enam niisama juurde ei saa vaid juba jaotatud õiguseid saab osta- müüa. Päris keeruline tegemine ja ei loe kellelegi see, et elad mere ääres ja pead siin oma talu, et su vanavanemad selle alaga on siin tegelenud. Kui õigel ajahetkel kohal polnud siis pole midagi teha.

Õpetajaid enam eriti pole, õnneks on meil siiski paar head sõpra, kes aitavad  nõuga ja ka Eisma sadama kapten, kes päris palju head nõu on andnud. Eks paljut oleme ka ise katse- eksitus meetodil teada saanud. Aga see tunne kui lähed võgule ja saad sealt oma pisikese saagi on lihtsalt kirjeldamatu. On ka päris tühje päevi aga pannile panekuks lesta või kasvõi mõned räimed marinaadi panekuks on ikka tulnud. Ja eriti uhked on need päevad kui tuleb ilusat siiga, forelli või lõhet. Ka turska oleme saanud. 

 

Taadu Ants koos tütretütre Agnesega. Mõlemal oma lemmikkala poseerimiseks:

Pojake Aimar, kes on eriti suur kalafänn tõi juba kruusiga soola toast, et hakata kala soolama:

Ilus hetk meie köögis, kui kõik tooraine on valmis pandud ja on aeg hakata kokkama:

Imago OÜ