Arma talu lugu

Arma ratsatalu on alguse saanud oma hobist ja harrastusest- ratsutamisest. Talukoht Rutja külas on minu (perenaine Mare) elukoht olnud juba 10-ndast eluaastast saadik. Varem elasid siin minu vanaema Helmi ja vanaisa Nikolai, vanaisa kutsuti Metsakollaks, ta oli kingsepp, kalur ja tegeles ka posti laialivedamisega hobusega. Seega olen vanu hoburiistasid ja -sõidukeid juba lapsena näinud - hobused olid küll taludest kolhoosi viidud, aga vana hobukaarik oli meie kuuse all siiski alles ja see oli laste jaoks toredaim mängupaik. Juba siis olin neist suursugustest ja võimsatest loomadest lummatud.

Lapsena sattusin sõbranna sünnipäeva puhul Niitvälja ratsabaasi ratsutama ja sestpeale teadsin, et minu elu saab olema nendega seotud. Hakkasin õppima ratsutamist, mäletan, kuidas ühel esimestest tundidest mu hobune lihtsalt talli ette jalutas ja ma ei osanud ega suutnud midagi teha selleks, et teda jälle ümber pöörata. Seda olin juba õppinud, et niisama füüsilisest jõust ja sikutamisest ei ole midagi kasu, vaja on leida hobusega üks keel.

Siis möödus aastaid, mil ma päris palju omal käel harjutasin, palju lugesin, käisin vaatamas teisi sõitjaid. Olin abiks ühel omamoodi ja vahval naisel, kes, vaatamata oma eale, pidas üsna suurt karja hobuseid ja ronis neile ka alati hea meelega selga. Tema juures õppisin seda, et tähtis pole mitte see, et su hobused kõike teha oskaksid ja igas asjas väga edukad oleksid, vaid nad oskaksid teha asju, milleks neid kasutatakse. Ehk siis, kui on tegemist laste jalutusponiga, peab ta olema eelkõige väga sõbralik ja rahulik ning oluline pole see, kas ja kui palju ta on võimeline hüppama.

Unistus oma hobusest on loomulikult igal lapsel, kes käib ratsutamas. Minu unistus täitus siis, kui käisin juba keskkoolis. Esimeseks hobuseks oli tumeraudjas tori mära Hebe. Algselt oli küll plaanis osta pea poole väiksem eesti tõugu hobune, kelle mõõtude järgi tegime ka boksile ukse, kuid juhuse tahtel tuli tallu hoopis suurem hobune. Nii tegime ukseava lihtsalt suuremaks. Hebe tõi endaga kaasa aga imelise üllatuse, nimelt oli ta tiine. Ja kui mina tulin peale kaks nädalat kestnud praktikat koju, ootas mind hobuse boksis üks pisike pruun olevus, saba nagu pintsel taga - tõeline ime. Ja ime on see varsa sünd siiani, ikka tekitab elevust kui näed seda pisikest olevust, kes on algul nii väike ja väeti, siis aga poole tunniga juba jalgele saab ja järgmisel päeval ema ümber ringi kalpsab.

Peale keskkooli läksin õppima Säreveresse hobusekasvatust, see õppegrupp oli esimest aastat käigus ja olime paljuski nagu katsejänesed, aga igati huvitav oli küll. Toonase treeneri Maie Kuke sõnad on selgelt meeles siiani ja tema trennides sai õpitud palju uut. Koolis tutvusin Arviga (õigemini taastutvusin, sest olime temaga koos lasteaias ja algklassides), kes ikka kuidagi juhslikult tihti minuga samal ajal talli sattus. Peale kooli läks aga nii, et Arvi tuligi Rutjale koos minuga. Ja koos alustasime oma talu rajamist. Muidugi olin ka juba kooliajal üsna paljugi ka üksi ära teinud, kilomeetrite viisi aialatte ja poste koorinud, auke maasse kaevanud, tallile vundamenti ladunud, vanu okastraataedu korjanud ja palju muud. Aga kahekesi koos ja mehejõuga said ikka ka suuremad asjad tehtud, millele oma jõud peale ei käinud. Muidugi oli abiks ka minu vanemad, isa on mul alati põnevate uudsete ideedega olnud ja seetõttu on ta ka alati minu esialgu hulludena tunduvaid ideid toetanud. Nii oli ka isa igati päri, kui ühel hetkel hakkasime rääkima, et lisaks hobustele oleks vaja ka aastaringset majutusvõimalust, suuremat kaminaruumi ja sauna.

Nii valmiski 2009. a palkidest puhkemaja, oma kandi meeste ehitatud palkosa, ehtne sammal seinte vahel. Enne seda olid meil küll suvised aidamajad, aga talvel polnud ühtki korralikku sooja ruumi. Saime muidugi ka siis hakkama ja ühes suvemajas sai ka jõulupidu peetud koos trennilastega. Lasteaialapsed, kes külla tulid, said seal soojas ruumis süüa ja meisterdada. Aga lõpuks oli täitunud unistus ja valmis sai suur ja avar puhkemaja. Kui ehitajad maja tegid, siis õhtuti käisime ikka ehitusplatsil ja mõtlesime, et no siin saab juba varsti laua taga istuda ja siia tuleb kamin. Kohe kui kamin valmis laoti, ööbisime juba ise madratsiga seal ees. Lihtsalt nii mõnus ja armas on see maja, millele ise sai ka kogu aeg käsi külge pandud ja tehtud. Ja selline mõnus aura ja hea tunne on seal majas olles küll, seda on rääkinud nii ehitajad kui nad veel oma tööd tegid, kui ka külalised.

Eks selline peretalu pidamine ole elustiil, mitte lihtsalt töö ja hobi. Aastaajad panevad ette vahelduva tööplaani, kus alati on ka üllatusi. Suvi on loomulikult kõige kiirem aeg ja vastu tuleb võtta külalisi, sügis annab väikse hingetõmbeaja, samas on just siis vaja koguda ja sisse teha kõiksugu söögikraami. Et ikka talvel võtta oleks. Siis saab külalistele pakkuda oma talu kurki, moose, seeni ja juurvilju. Sügiseti saab katsetada uusi retsepte ja sobitada kokku põnevad maitseid. Sügiseti on meie talus natuke ka nagu uue kooliaasta algus, sest ratsutamistundidesse tulevad uued õpilased. Osad neist langevad välja, kui saavad aru, et ratsutamine on tegelikult kunst. Aga tragimad jäävad püsima, jäävad püsima ka siis kui hobuse seljast alla kukuvad ja ka siis, kui juba aastaid on sõidetud. Neile lihtsalt meeldib - neile on see ka omamoodi elustiil.

Talv ei ole just minu lemmikaastaaeg, ent ometi on just siis võimalik teha mõningaid toredaid asju. Näiteks istuda prõksuva kamina ees kuuma kakaoga ja kuulata, kuidas väljas paugub pakane. Talvel saab hobuse rakendada ree ette ja teha nii jõulu- kui vastlasõite ja näha, kui väga see meeldib inimestele, kes hobustega tavaelus üldse kokku ei puutu. Tunda seda meeleolu, kui kuljused kõlisevad ja reejalased nagisevad lumes. Talvel on aega teha tubaseid töid ja plaane edasiseks, suviseks laagriks mänge välja mõelda ning muud seesugust. Ja et talvel igav ei hakkaks, on muidugi ilmataat alati midagi huvitavat välja nuputanud. Mõni torm või lumetuisk, nii et pärast peab teeradu kohe mitu päeva puhastama või metsas maha langenud puid koristama.

Ja siis tuleb kevad... mis teeb vist küll kõik inimesed alati rõõmsaks ja ootusärevaks. Rannas on kevadekuulutajaks kajakas. Kui kajaka kisa on kuulda, siis on meri juba lahti ja hakkab tekkima selline suveootus. Kevadeti on talu põhitööks koristamine ja suveks valmistumine. Siis on kas oodata väikseid varssu või on vaja viia märasid täkkude juurde, meil on üldiselt nii planeeritud, et varsad sünnivad iga kahe aasta tagant, siis jõuab neid ka välja õpetada. Meil on siin ka selline mõnus kõrge küngas, kus metsaveeres on püstkoda ja lõkkease, kevadeti on see püstkojaplats imeline. Metsa servas on sinililled, võsa ääres ülased ja lõpuks on kogu lagendik täis lepiklilli ja lõokannuseid, siis lihtsalt lähed sinna lõkkeaseme äärde, istud maha ja mõtled, et siin on nii ilus. Kui on tulemas lastegrupid mõtlen, et kas nad ikka oskavad seda ilu kõike näha, äkki lihtsalt jooksevad ringi ega märkagi. Aga oskavad küll, kui neile vaid võimalus anda ja mitte pideva jutuvada ning keeldude, käskudega kõike ära rikkuda.

Usume, et need killud annavad hea ülevaate sellest, kuidas talu alguse sai ja milline on pererahva enda tee hobuste ja ratsutamise juurde.

Kohtumiseni!

Arvi, Mare ja lapsed Agnes ja Aimar

Imago OÜ